
Ekspatriaadid, kelle hulka ma juba de facto kuulun, vaidlevad mõnikord omavahel, mida võiks tähendada lipukiri, mis on ka kohalikele raskesti loetav. Üks levinud variante on "sellel maal võid sa kohata hulle" (eesti keeles kõlab see päris sarnaselt originaaliga "la illaha illaallah"). Saudid sellega päris nõus ei ole aga möönavad, et neil on "unikaalne kultuur" ja võibolla ei ole see päris 21. sajandiga sammu pidav.
Saudi Araabia on suur ja lai. Pindala poolest üle kolme korra suurem, kui Euroopa suurim riik (kes oskab lambist öelda, mis riik on Euroopa suurim?).
Siin on Idarannik ja Läänerannik. Al-Khobar ja Jeddah. Jeddah kilomeetritepikkune liivarand näeb välja nagu Pääsküla prügimägi, selle vahega, et Pääsküla prügimäel on võimalik elada aga Jeddah liivarannale ei ole kohutava leha tõttu võimalik läheneda. Sellest hoolimata kujutavad Jeddah elanikud ette, et elavad Vahemere ääres, naeratavad ja võib kohata isegi käest kinni hoidvaid õnnelikke paarikesi.
Siis on Rijaad. Rijaadi inimesed on korralikud. Ei ole käsikäes jalutamist (mehed omavahel muidugi võivad). Ei naeratata - tõepoolest, mille üle siin Rijaadis rõõmu tunda?
Ja lõpuks on Qassim. Maakond Buraida linna ümber, 300 km Rijaadist põhja poole. Siit on pärit valeprohvet Wahhabi, kes mõtles välja teadaolevaist totakaima versiooni islamiusust. Lonely Planet kirjeldab Buraida linna kui "kõige ebasõbralikumat paika Saudi Araabias" (loe: kogu maailmas). Siin elavad lapsed, kes pole kordagi elus näinud oma ema nägu. Lobisevad sõbrannad, kes tunnevad teineteist aastakümneid, ilma et oleks teineteise nägu näinud. Ja mehed kes toovad kuuldavale ebainimlikke karjeid ja ähvardavad abielu lahutada, kui õnnetu juhuse läbi mõne oma abikaasa nägu näevad. Mees näeb oma tulevase naise nägu ainult ühel 20 minutisel kohtumisel enne pulmi ja mäletab teda kogu elu noore ja säravana.