mehed ja naised

Mehed ja naised on siin sootuks teistmoodi kui meil.
* Kõikides (kiir)söögi kohtades on lett jagatud kaheks: üks on "men only" ja teine serv "woman only". Sealjuures eriti rangelt sellest kinni ei peetud, vähemasti mehed mitte; kui naised olid ühe poole hõivanud siis nende juurde ei passinud minna
* Söögikoha lauad olid juba rangemalt jagatud. Üks, alati seintega piiratud ja nähtamatu sektor oli "families only". Mis tähendab siis naisi (ja lapsi). Teine, avalik sektor "singles only". Mis tähendab ainult mehi. Burger Kingis on suisa eraldi sissepääs meestele ja naistele
* Suures kaubamajas võib olla eraldi "naiste maailm", kuhu mehed minna ei või. Võibolla kannavad nad seal oma ilusaid riideid, mida on poed täis ja mida nad hoolega ostavad, aga mitte kunagi tänaval ei näe?
* Idamaa naiste ilu juures meenus Mark Twaini surematust Võhikud Võõrsil raamatust pärit lugu, et kui Mark nägi juhtumisi nende nägusid, siis ta mõistis miks nad kaetud on ja miks mehed eelistavad üksteist (tervitades) suudelda. Ega selle 150 vahepealse aastaga palju muutunud vist pole. Siiski olen ka siin mõnda kaunis kena naisterahva näolappi näinud, mis on kiiresti rätikuga üleni varjatud. Enamasti on siin ka kaunid näolapid rohkem meeste eelisõigus.
* Naistel on palju asju mida nad teha ei või - üksi väljas käia (no väljas üldse eriti keegi niisama ei jaluta tegelt), või veel hullem võõra mehega kahekesi viibida, ei tohi meestega koos tööd teha, ei tohi autot juhtida. Rääkimata sellest et ei tohi oma ihu näidata, sellepärast ongi need abayad ja näorätid. Valgel väljamaa naisel lubatakse nägu ja vist isegi pea katmata jätta (vähemasti mõnes kohas), aga muud reeglid kehtivad siin ka nende kohta. See katmine pole muide koraanis keelatud, see on mingi enne-muhamediaegne olnud kohalik tava juba. Meestel pole suurt midagi keelatud, päris siivutult riides käimine ehk välja arvatud. Noored mehed käivad aga ikka nagu euroopas väga moodsalt riides.

Ja sealjuures, ega nad seda naiste ahistamiseks ei tee, vaid austusest nende püha rolli vastu ja nende kaitseks. Et mehed ahistama ei tuleks. Millest järeldaksin et järelikult on araabia mehed ilmselt ühed suured ahistajad et nende eest nii väga end kaitsma peab.

Ainus koht kus ma imestasin et polnudki meeste ja naiste eristust oli kontori tualett. Täiesti unisex. Isegi silti polnud uksel. Siis aga meenus et naistel pole ju kontorisse asja. Naised käivad siin maal tööl küll (mõned vähesed), aga selleks peavad neil eraldi firmad olema, naiskollektiivi firmad. Naised töötavad tegelikult ka koolides ja haiglates, kus tuleb niikuinii naistega tegeleda.

ps. hommset päeva näen siin maal veel napilt 5 minutit, siis on seks korraks BA(y) ja kojuminek. Dudus jõudis juba tagasi ja aklimatiseerus Taani õlle varal terve päeva. Näis kuidas mul läheb. Veebruaris tulen ilmselt siia tagasi, võibolla julgen siis rohkem pilte ka teha (see on kaunis rangelt keelatud, kui mõni inimene või ehitis peaks peale jääma). Kui ütlesin kontoris et koju sõidan täna, siis arvati et näe kus mõnel ikka veab. Minumeelest päris vinge koht, nii nädalaks või paariks südatalvel, aga ega ta kellelegi lemmikoht vist ikka pole.

Saudi ühiskond jaguneb nelja klassi. Esimene on kuninglik perekond oma umbes 5000 printsiga, kes on kõik sokutatud olulistele kohtadele riigiautustes ja erafirmades. Teine on rikkad, keda pole kah just vähe. Kolmas on suur keskklass, ja ei puudu ka neljas, päris vaesed. Viimaseid suurlinnas siiski silma alla ei satu.

Kuningliku perekonna kohalolekut oli tunda vaid kahest asjast. Üks oli ametiasutustes, nt hotellis aukohal olevad kuningapere ametiportreed (paremalt: Kroonprints Abdullah, Kuninagas Abdul Azis ja Kuningas Fahd). Teine tuli välja mobiilivõrku valides - nimelt näidatakse GSM-võrku nimega "KSA 02", kuigi Saudis on senini vaid 1 mobiilioperaator avaliku info kohaselt. Selgus, et see võrk on nimelt kuningliku perekonna jaoks. Ega neil siis kõlba sama võrku kasutada mis lihtinimesed. Ja lihtinimesi sinna võrku ei lasta.

Saudi Post

Nägime tund aega pealinna kesklinnas vaeva et leida postkontorit, kust marke osta. Selgus et kümned inimesed ei osanud nii palju inglise keelt et oleks aru saanud mida me tahame. Muudkui lõhnapoed, riidepoed, lõhnapoed, riidepoed ja hiina odav träni. Lõpuks juhatati kuhugi ja poolhuupi jupp aega jalutades leidsimegi ühe postiasutuse. Margivalik oli seal siiski üsna napp, kuid kingiks sokutati kaasa lahe Saudi Speed post kalendri. Šukran, šukran!

Takso leidmine Ryiadis on muide maailma lihtsaim. Seisad tänava ääres ja umbes 5 sekundi jooksul peatub mõni takso su ees tuututades ja/või tulesid vilgutades. Mõnikord ei jõua uksest väljudagi kui juba keegi on valget meest märganud ja seisma jäänud. Mõtlesime ka välja miks see nii on: seisu/parkimiskohta on taksol (üldse autodel) väga raske leida, ja samas kütus ei maksa suurt midagi (vist umbes 1.1 Riaali liiter, st alla 4 eeki). Seega sõidavad vabad taksod muudkui edasi-tagasi mööda äritänavaid kus keegi võiks neid vajada. Ja jala käivad saudid vähemasti sama vähe kui nt ameeriklased. St ikka üldse ei käi. Tavaline taksoarve uue (Olaya kant, seal on Kingdom ja Al Faisalaia towerid) ja vana kesklinna vahet tuleb muide 15-20 riaali.

Wishing you acceptable Hajj

Dudus tutvus ühe kohaliku inseneriga, kes oli 2 nädalat siin töötanud, mis oli tema oskusi arvestades kerge uskuda. Fasi rääkis, et kui on 11 kuud siin töötanud, siis saab koju Indiasse puhkusele ja abiellub seal. Küsimuse peale et kas siis tüdruksõber on juba olemas vastas, et ei ole. Aga ega sellest pole midagi, küll vanemad kellegi sobiliku selleks ajaks leiavad.

Selle nädala põhiteemaks on haji, mis kulmineerub selle nädala lõpus Makkah-is ümber Kaaba tiirutamisega ja ohverdamisega. Palverändurid kogunevad juba Saudisse, eriti Jedahhisse ning nädala lõpus on oodata suurt riiklikku püha. Mida ma siin siis teen, seda küll ei tea. Lehtedes on kuulutused, et Saudi Development Fond korraldab ohvrilammaste täisteenus käitlust: 450 riaali eest saab õigel viisil tapetud lamba, et sellega läbi viia riitused, pidusöök ja pärast võtavad nad lamba ülejäägid tagasi, et need vaestesse riikidesse toimetada. Vähemasti on saudid need kes nälgivate aafriklaste aitamiseks ka tegelikult midagi teevad.

Muusikaärid on siin omapärased: kui muidu on tarbeelektroonika nagu läänes (aint veel rohkem ja pisut odavam), siis muusikapoodides on valdavalt helikassettide rivid (mäletate, jah?), ehk kuuendik kaubast on CD-d. DVDsid ei paista kusagil (mängijaid samas müüakse küll), võibolla keelavad nende müügi islamiseadused. Valdav osa muusikast on mõistagi kohalik. Võibolla isegi kõik. Nendest CD-dest omakorda võtab igas poes ühe riiuli, tublid poole valikust, oma alla hittartist Mohammed Abdu. Ta on vist ka selle linna poiss - igatahes kannab punase-valgekirjut araablase pearätti mis on eriti popp just siin Riyadis (mujal on see sagedamini valge).


ps. pealkirja soov on võetud ühe ajalehe arvutividinate reklaamist. Umbes nagu "häid jõule".

Otsustan minna lõpuks ometi korra vanemasse kesklinna kui kõrghoonete keskus. Istun taksosse ja palun sõidutada downtowni. Mis osutub päris raskeks ülesandeks. Pärast mitut minutit vestlust kus ma püüan oma inglise keeles seletada vanalinn, kesklinn, keskus, raekoja hoone jne arvab et võibolla ma tahan sõita King Faht University juurde (mis on täiesti linnast väljas nagu hiljem uurisin) annan alla ja näitan käega, viige mind siis sinna suure Kingdom Toweri juurde. Torni pääsu ma üles ei leia ja sõidan sealt hotelli, et otsida linnakaardilt konkreetne linnaosa ja väljak mis peaks nn vanalinnas asuma. Teisel katsel õnnestub isegi taksojuhil aru saada kuhu tahan ja ta viib mind kohta mis ongi vist vanalinn. Iseasi kui vana ühe 30-aastase linna vanalinn saab üldse olla. Seal on küll mingi liivakivist liivaloss mis tundub et on sel sajandil ehitatud. Aga mõned kaubanduskeskused hooned ja üks suur mošeed on ikka päris muljetavaldavad.

Vanalinnas nägin ka usupolitsei ära – kui algas palveaeg ja poed kinni pandi (nagu ikka palveajal nõutakse), siis kimasid kaks vormis meest riigivappidega džiibiga mööda poodiderea esist tänavat ja lärmasid megafoni kaudu läbi lahtise akna : „pange poed kinni, palveaeg, kohe poed kinni, trahvi saate muidu, kohe palvele minek kas ei saa aru või, kohe poed kinni, ... !”. Või midagi sellist, kui ma õigesti aru sain.

Saudi on väga perekeskne ühiskond. Nõnda on siin vist kõikides söögikohtades kaks sektsooni – families only ja singles only. Kui nüüd aus olla, siis teises nendest istuvad ainult mehed ja esimeses naised lastega. Iseteenindus-kohviku (ka näiteks Macdonaldsis) on alati väike vahesein kus ühel pool on meeste ja teisel pool naiste saba ja vastav silt leti kohal. Sellest aga eriti lugu ei peeta ja nii mehed kui naised seisavad kummale poole iganes, ainult et kui on näiteks üksik naine ühel pool, siis pole kuigi hea mõtet sinnasamasse minna, ja tõenäoliselt palutakse sul sealt lahkuda.

02.12.1425 (araabia kalendri järgi)

Täna lahendasime ühe probleemi – miks moslemid al-koholi ei salli. Nimelt testisime poes saadaolevaid õllesid – Heinekeni, Budwaiserit ja teisi Saksamaal või mujal tuntud brände. Testi võitis freezer (liibanoni variant breezerist) mis oli peaaegu sama joodav nagu limonaad, ning kõik õlled jäid sellele tunduvalt alla. Selgus et kõik õlled maitsesid kohutavalt, nagu mingid iseäranis ilged linnase ja humalaleotised. Pole siis ime, et kui araablased õlut joovad siis nad imestavad lääne inimeste maitse üle ja selle targu ostmata jätavad.

Alkoholipeoks oli ka põhjust – nimelt saime lõpuks ometi voolu serveritesse ja palkasime paar pakistanast tarkvara installeerima. Valge inimene reputatsiooni ei tohi rikkuda, et nii räpast tööd nagu serverisse sisse logimine ise teeme; ja eneseuhkus on araablase elus ülitähtis asi.

Päeval helistab mingi võõras number välismaalt ja üritab midagi araabia keeles küsida. Ja veel hilja õhtulgi korra. Lõpuks saan aru milles asi – tegu oli Kuveidi numbriga, tolle maa kood on 965, ning minu Saudi mobiili numbri kood on 96650, siis on ta üritanud mingile Kuveidi numbrile helistada ja valesti minuni jõudnud. Aga miks ta inglise keeles rääkida muga ei tahtud, jäi arusaamatuks

Väljavõtteid kohalikest ajalehtedest:

- 3000 inimest Jedahhis pandi silmaarsti järekorda kogemata ühele päevale. Inimesed minestavad ja on paanikas. Vist arvutiviga.
- Eesti Päevalehe on-linest avastame uudise et kaameratelefonid olla nüüd Saudis lubatud. Jälle üks ajakirjanduse toredatest valetõlgendus, igatahes samal hommiul olid poes vähemalt pooled müüdavad telefonid kaameraga ja vaevalt need sinna olid 1 päevaga tekkinud. MMS on kah on juba sügisest lubatud. Ainuke häda et hirmsa klõpsu teeb kaamera pildistades ja inimese pildistamisega siin maal vahele jääda ei tahaks. Seepärast polegi veel ühtegi pilti mustadest abaya-naiste gruppidest kes käivad United Colours of benetton eranditult ülivärvilisi riideid ostmas.
- Saudis, ja kõikides araabiamaades on teemaks naistele töökohtade loomine. Samas ei saa ju naisi ja mehi kokku tööle panna – naistele on vaja eraldi firmad luua.
- Saudizationist (riiklikust poliitikast et miljonid võõrtöölised asendada saudidega) ei taha midagi välja tulla – äriomanik kurdab et saudidest on 95% on aasta jooksul lahkunud, kui nad üldse suvatsevad mingil ajal tööle ilmuda. Füüsilist tööd nad ei salli ja nii ei jäägi muud üle kui suure koguse enamasti info-pakistani ja ka aafrika päritoluga võõrtöölistega (ehk nagu nemad ütlevad: expatriates) leppida.
- Üks naine tõstatab probleemi, et miks araablased trügivad muudkui ette. Ta arvab et põhjuseks on see, et kuna kõik naised on ühesugused, nägu ei paista ja on hea trügida. Ainus viis kuidas naistel vahet teha on muide käekott, ja nii ta kirjeldabki naisi – punase käekotiga, hõbedase suure käekotiga, sootuks käekotita jne naised.
- Rubriigis ”must kuritegevus” räägitakse kuidas üks au-pair Kuveidis oli tapnud oma peremehe, sest see ei maksnud talle korralikult regulaarselt palka välja. Ilmselt taheti artikliga rõhutada vajadust masta palka lihtsale inimesele ikka korralikult.

Jälle abayad

Avastame pikapeale, et abayad on päris tüüned riietusesemed. Huvitav kas siin on meestel selline spetsiifiline perverssus, tõmbavad abaya selga, nii et ka silmad ei paistava ja käivad siis naiste seas ringi. Kindlasti on. Igatahes otsustasime, et kindlasti ostame abayad koju kaasa ja sunnime oma naisi neid kandma. Parim mõte täna.

Väljas on külm ja hirmus talv – temperatuur on langenud vist viie kraadi peale ja nii kohalikud kui meie tahame ära külmuda, sest ega kütte ega soojemate riiete peale pole siin palju mõeldud. Targemad mehed on oma valge ürbi peale lihtsalt kampsuni pannud. Eestis olla enamvähem sama soe ja nagu nad ütlevad: ilus kevadilm.

Kontor

Enamus masinaid on saadud vahepeal riiulile, kuid mida jätkuvalt pole on vool. Lubatakse homseks; või juba õhtuks. Eks näis. Miskipärast on 4 masinat ülearu toodud väga segastel põhjustel.

Kontoris on kellegi (kelle isik jääb meile arusaamatuks) ärasaatmispidu. Läheb parema leiva peale – Emiraatidesse sama firma kontorisse tööle. Kõik kadestavad ja söövad pizzalõike torti ja dieet-7-up-i suure koosolekulaua taga.

Kontori seina peal on spetsiaalne elektrooniline kell, mis näitab palveaegu; need on iga päev nimelt pisut erinevalt ja siis on vaja piiksuvat seadet mis igat palvet häälekalt teavitaks. Kontoris on eraldi palveruum, kuhu palveks ilma kingadeta kogunetakse. Kellel pole aega sinna minna või peab väljas olema, on kaasas palvehelmed, mida sõrmitsedes vajalikku arvu palveid saab lugeda. Helistan mõni minut enne palve algust kogemata autojuhile ja kui ta tagasi helistab siis on kuulda mošee hääli; teinekord otsustame et peame palveaegadel vältima helistamisi.

Turva, tegelikult vist isegi sõjaväelane ei luba koos kohalikuga sõita kontori alusesse turvamajja. Välismaalased aetakse autost välja. Turva on üldse võimas: kõik suurhooned, hotellid ja valitsusasutused mis võivad olla terrorirünnaku sihtmärgiks on ümbritsetud turvaaiaga. Intercon-i ümber on isegi kaks blokki – esimesest saab veel pärast kapotialuse ja pagasi läbiotsimist läbi, teisest saab vaid jala edasi. Uhkemate kontorihoonete ees ja taga seisavad hästi maskeeritud soomukautod kuulipilduja taga mees laskevalmis, ja relvastatud sõjaväelised valvurid on iga ukse juures.

Kontorielu. Kontoris on eraldi amet – tea-boy, kelle ametiks ongi küsida kas kellelgi tee või kohvi soovi pole ja siis neile seda tuua. Kas siis koosolekule või niisama laua taha. Väga vinge. Kui koosolekul, siis tuuakse külm vesi juurde klaasis, kui niisama siis ühekordses plasttopsis.

Naiste wc-d kontoris mõistagi pole, sest naisi seal kontoris pole vist kunagi nähtud.

Esimene päev

Hommikusöögil hotellis anti tunda kuulsat araabia külalislahkust: pakuti mitu korda teed. Ja kordagi ei toodud. Ma ei tea, võibolla nägime liiga õudsad välja. Autojuht, kes pidi eelmisel õhtul meid lennujaamas ootama otsustas teha tagasi ja meie pidime omakorda teda 1.5 tundi ootama kokkulepitud ajast üle.

Laekusime objektile. Kõik oli täpselt nii nagu ma kartsin – serverid mis pidid ”valmis” olema, olid enamus rõõmsalt pappkastidest välja võtmata. Voolu ei olnud, rääkimata võrguühendustest. Enamikke teisi vajalikke seadmeid alles ehitatakse ja mõni neist pidi valmis saama ”veebruari alguseks”. Inšallah nagu araablased ütlevad, mis tähendab ”kui allah soovib”. Lõuna-euroopa keeles vastaks sellele umbes hispaaniakeelne väljend ”manjaana”. Peamine vahe on ehk selles et. Kui ühel arvututest koosolekutest soomlasi kohtame kes seal umbes sama projektiga paar kuud on tegelenud, siis tegi neile palju nalja meie usk kuu lõpuks kõigega valmis saada, ning ka nende jutus oli iga teine sõna inšallah. Ei käi siin maal asjad nii kiirelt. Igatahes lubatakse, et ”kõik saab homme valmis”, saame voolu, võrguühendused, serverid installeeritakse jne.
Vähemasti kontoris ollakse külalislahked ja saab nii uksekaardi kui Internetiühenduse mis mujal maailmas oleks välisfirma töötaja suhtes ennekuulmatu.

Käime Al Faisalia kaubanduskeskuses uues Ryiadhi downtown-is, nagu üks kohalik ütleb. Vaatame ringi kõik euroopa riidebrändide butikid on olemas, põhiliselt naiste riided. Zara, Benetton, Espirit, Mango – you name it, they have it. Igatahes parem valik kui Tallinnas. Kui aga vaatad ringi, et kes seal ostlevad, siis tundub et selle hooaja värv pole mitte see mis poeriiulitel, vaid on hoopis must. Pealaest must kergest riidest laia lõikega rüü mille nimi on vist abaya, pea on kaetud, enamikel silmad august paistmast, osadel kõik kinni kaetud. Mõned julged jätavad siiski näo katmata, eriti välismaiste rassitunnustega märkidega naised. Viimne kui üks naine on selliselt riides ja kuulu järgi saavat usupolitseilt karmilt karistada kui käed või midagi peaks paistma...

Ja need silmad, mis paistavad, on mustad, salapärased ja imeilusad... Neil on ju isegi eraldi toode kohl mis tähendab spetsiaalset silmakosmeetikat naistele, kelle ainus väljapaistev kehaosa on silmad. Otsustades nende järgi kellest rohkem näha on võib arvata et idamaine ilu nende kohta eriliselt küll ei käi, pigem nagu igal pool mujal maailmas – mõned kaunitarid, mõned koletarid ja enamus nende vahepeal. Eks ka koledust aitab muidugi abaya hästi katta, mõned naised paistavad nende all ikka päris tünnid mis tünnid.

Meeste kohalik ”moeriie” on valge või rohehas-pruun pikk ürp, ning eriti Ryadhi kand meeste hulgas populaarne punase-valgekirju pearätik (kaffia peaks selle nimi olema), mis on enamasti agal-iga kinni vajutatud (see on kaamelikarvadest punutud kahekordne rõngas), kuid päris paljud mehed on leiutanud igasuguseid huvitavaid viise kuidas pearätti kanda – küll on osadel lihtsalt ilma agal-ita vabalt, ja küll on igasuguseid meetodeid kuidas pea kohale või muidu üll seda voltida. Araabia lahe (meil öeldase Pärsia laht) ääre maades on jällegi tavalisem üleni valge kostüüm, nii rätik kui selga käiva ”pidžaama” osas. Tegelikult uues keskuses käivad mehed ikka tavaliselt ja läänelikult riides, eriti noored. Võibolla ka naised, ei tea, võibolla pole nende riideid lihtsalt musta rüü alt näha?

Tänaval on naistega lihtne – neid seal lihtsalt pole. Pikim maa mida naine läbib on poe uksest autoni. Enamat pole lihtsalt kombeks, sest naise töö on teadagi kodu: laste kasvatamine (ja ostlemine). Poes käivad naised kas kahe-kolmekaupa või perega. Mitte kunagi üksi.

Jalutame tänaval ümber kvartali, mille tänavaäärsed poed müüvad kõik sisustuskaupu. Möödub üks tüütaja-müügimees, kes pakub oma säästumarketi stiilis kilekotist müüa soodsalt püksirihma ja sokke. Suudame viisakalt keelduda.

Tänaval on tohutu liiklus, õhtuse tipptunni ajal kuuleme vähemalt paar korda kuidas põmm ja põmm autod teineteist müksivad. Juhid tulevad autost välja, suruvad viisakalt kätt ja seletavad politseiga asju selgeks. Tuututamine käib koguaeg niikuinii.

Esimene õhtu

Lendasime Eestist otse “sajandi tormi” eest ära. Kopenhaagenis jäi lend tunnikese tuule tõttu hiljemaks, kuid siiski toimus. Londonis jäi järgmine samuti hiljaks, kuid veel toimus. Napikas. Ar-Ryiadhis selgus et üks kohver jäi lindilt tulemata. Tuli seista pikas kadunud asjade sabas, kus kõrval üks kohalike oludega kursis oleva vana oletas, et kadunud kohvreid leiab siin maal paari nädala pärast mustalt turult. Peab tunnistama et Ryadhi lennujaam on suur ja uhke, ikka kividest ja silmailu arvestades tehtud mitte mingi õõvastav plekkkast nagu enamus lääne lennujaamu. Eks nad teavad et esimene mulje riigist peab olema hea.

Kui tulema hakkasime ei teadnud me midagi mis kohapeal saab. Oli nagu ette teatatud, aga vastust polnud saanud kas keegi vastu tuleb, kus ööbime jne. Lülitasin kohapeal telefoni sisse ja sõnumid tulid – hotell olemas, autojuht vastas, kõik korras. Viimase peal.

Teel lennujaamast oli mitu püssimeestega teeblokki, kus vaadati auto üle ja küsiti passe. Eriti olid need siseministeeriumi ufohoone läheduses, nimelt lasti just nädalake varem üks selle maha külg al-Quaeda poolt õhku... Meie hotell on kohe selle hoone naabruses, ja hotelli ümber turvaringid betoonblokkidest – välisest saab veel autoga läbi, kui püssimehed on kapotialuse ja pagasiruumi pommivabaks tunnistanud, sisemisest saab vaid jala läbi. Keegi tohi saada enda püssirohtu täis topitud autoga maja külje alla sõita. Hotelli uksel on kontroll nagu lennujaamas – kotid läbi valgustaja ja ise läbi piiksuva värava. Kui piiksumise peale pabistama hakkad siis viipab turvamees sõbralikult – ma tean küll et piiksub, aga mine aga; ega mind ei huvita mis sul seal tegelikult on.

Pildil on hotelli naabruses olev siseministeeriumi UFO-hoone. Lisaks huvitavale kujule on näha selle külje all olevad tellingud. Need ei ole mitte niisama, vaid seetõttu et nädal varem lasi al-quaeda maja külje all pommi õhku, mis tappis palju inimesi ja lisaks lõhkus kogu maja ühe külje aknad.